Seoses rahva rahakoti paksuse suurenemisega on viimastel aastatel loodusfotograafiast saanud populaarne hobi. Peaaegu kõigil on kotis peegelkaamera ja objektiivid ning üha rohkem võib metsaradadel või laudteedel kohata jalutajaid kellel aparaat uljalt kaelas kõlgub. Lisaks nendele on ka tõsisemaid kaamerakandjaid, kes lausa mitu päeva metsas veedavad. Teine grupp, kelle hulk jääb tunduvalt alla hobifotograafidele, on professionaalsed loodusfotograafid, kes käivad loodust pildistamas mitte niivõrd hobi korras vaid selleks, et leivataldrikult ja külmkapist midagi võtta oleks.

Hobifotograafide peamiseks eesmärgiks on looduse pildistamisest naudingu saamine ja ka oma albumisse ilusate piltide lisamine, et oleks mida sõpraderingis vaadata ja internetifoorumides arvustatada. Lisaväärtuseks on eelkõige nende loodusearmastus. On ju hea, kui viis päeva kontoris istunud kodanik, võtab nädalavahetuseks statiivi õlale ja fotokoti selga, et rabavaikust pildistada ja nautida. Sellised nädalavahetused ei aita ainult uueks töönädalaks välja puhata, vaid kujundavad ka tema suhtumist loodusesse ja seal elavasse. Mida rohkem selliseid kodanikke, seda suurem on võimalus, et ka meie järeltulevad põlvkonnad saavad rabades ja metsades elamusi.



Need, kes on endale looduse pildistamisest elukutse teinud, peavad aga mõtlema palju laiemalt, sest sarnaselt sahtlisse luuletamisega, pole ka iseendale pildistamisest palju kasu. Looduspiltnikud on kui sõnumitoojad, kes oma piltide ja kirjutiste kaudu toovad looduse ja seal elutsejad inimestele lähemale, mille kaudu, ideaalis, kujundatakse meie hoiakuid ja arusaami.

Öeldakse, et õige pilt peaks midagi jutustama, kuid mitte alati ei pruugi jutt olla pikk, sest sageli on mõne probleemi lahkamiseks või siis looma eluolu esiletoomiseks vaja kasutada mitmeid fotosid, et vaataja parema ülevaade saaks. Näiteks, kui fotograaf tahab lähemalt tutvustada mõne linnu elu-olu, siis ei piisa vaid ühest lähivõttest. Teema põhjalikumaks käsitlemiseks kulub tegelikult mitu kuud või kogu pesitsusaeg. Alles siis võib mõelda kogetu kirja panemisest ja selle illustreerimisest. Oluline on ka asjaolu, kuidas seda visuaalset kogemust edasi anda, st. millal pildistada, kuidas kasutada ära parimaid valgustingimusi jne.? Olen nii mõnestki meie ajakirjandusväljaandest lugenud, et loodusfoto nopib argireaalsusest välja ilusamaid ja huvitavamaid kilde, millega manatakse vaataja ette nn. fantaasiamaailm, kasutatakse hommiku- ja õhtuvalgust, värviküllaseid objekte jne. Kindel on see, et vaataja tähelepanu tõmbab eelkõige elamus, mida pakub esimestes päikesekiirtes ?suplev? rasvatihane, mitte aga keskpäevasest päikesest küllastunud, kontrastne pilt põdrapullist. Lähivõte mõnest värvikast kuuejalgsest, kus fotograaf on vaeva näinud õige kompositsiooni leidmisega on igal juhul esteetiliselt rohkem väärt, kui suvalise klõpsuna tunduv ülesvõte võilillel toituvast liblikast, kus sageli on raske aru saada, kas fotograaf on tahtnud tabada võilille ja liblikas on sinna just kui lisaväärtusena peale jäänud.



Selleks, et loodusfoto täidaks oma rolli, on vaja seda ka korrektselt esitada, nii esteetilises mõttes kui ka loodusseadustest lähtudes. Pole midagi veidramat, kui näha pilte, kus kärnkonn on ?tabatud? kärbseseene kübaralt või siis harivesilik keset päikeselist graniitkivi. Nii lähivõtted kartlikest loomadest või lindudest ja nn. keskkonnaportreed tavalisest metsaelanikest omavad suurt väärtust, kui need on oskuslikult esitatud, kasutades huvitavat valgust ja kompositsiooni. Loodusfotos pole olemas stampvõtteid, sest iga olendi fotografeerimisel tuleb lähtuda tema individuaalsusest ja ka sellest, kus ta parasjagu viibib. Need, kui taustal pole häirivaid komponente ja subjekt on õhtupäikesega valgustatud ei ole mitte lollikindlad kompositsioonid, vaid olulised komponendid, mis aitavad pildistatavat vaatajale esitada.



Palju on ka räägitud nn. loodusfoto ikoonliikidest keda, vaatamata tuhandetele piltidele, ikka ja jälle pildistatakse. Seda ei juhtu mitte ainult lõvide, gepardite ja grislidega, nn. ülepildistamist võib kohata ka täiesti tavalise rasvatihase või metskitse puhul. Millegipärast aga näeme ajakirjades, raamatutes ja teistes väljaannetes ühtesid ja samasid pilte. Kas küsimus on selles, et toimetajad lihtsalt ei viitsi rohkem otsida või hoopis selles, et ülejäänud pildid pole lihtsalt piisavalt suurepärased? Ilmselt tuleb siin kõne alla viimane väide, sest suur hulk ei pea alati tähendama head kvaliteeti. Üks mu loodusfotograafist sõber rääkis mõned kuud tagasi, et ta agent on väga rahul tema oravapiltidega ning nendest on saanud pildipanga üks bestsellereid. Kuid vaatamata sellele, küsis agent temalt uusi pilte punaoravast, sest kliendid võivad pikapeale ühtedest ja samadest piltidest lihtsalt ära tüdineda, mistõttu oligi vaja seda kollektsiooni täiendada, kuigi olemasolev müüs veel väga hästi. See on väga hea näide, kus vaatamata piltide rohkusele mõnedest liikidest, on ikka ja jälle vaja uusi ja miks mitte ka huvitavamaid fotosid, et turunõudlust rahuldada. Sellisel puhul peab fotograaf aga mõtlema, kuidas seekord asjale teisiti läheneda, et mitte ennast ja ka teiste poolt tehtut korrata.



Kuidas ja mida me pildistame sõltub eelkõige sellsest, kas pildistame iseendale või teistele. Loodust hobi korras pildistades polegi nii oluline, et subjekt oleks huvitavas valguses või hoolikalt kadreeritud, sest kui pilt endale meeldib, siis on kõik ju korras. Pealegi on väga väsitav ja mõnele ka vastumeelne, tõusta suvehommikul kell 3, et kastemärga heina sukelduda. Teistele pildistades aga, nagu enamik elukutselisi fotograafe teeb, peab arvestama mitmete asjaoludega, mis teevad pildi vaatajale arusaadavaks, atraktiivseks ja huvitavaks. Sellest sõltubki kas sõum, mida fotograaf esitleda püüab, unustatakse juba järgmisel päeval või kaigub meeles veel mitu kuud.

Jaanus Järva