Julgen väita, et iga digitaalfotograafiaga tegelev inimene on kokku puutunud olukorraga, kus näiteks tema monitori peal on pilt justkui õigete värvidega, aga sõbra monitoril on kõik värvid vähemal või rohkemal määral teistsugused. Või on skänneeritud fotol originaaliga võrreldes teine toon, või fotoprinterist saadud fotol sootuks teised värvid.

Kui leidub keegi, kes julgeb väita, et tema skänner, monitor, fototöötlusprogramm ja printer esitavad värve ilma värvihalduse abita täiesti õigesti, võib ta rahulikult ilma langevarjuta lennukist alla hüpata ja temaga ei juhtu midagi.

Enamusel fotoinimestest, kellele mainida sõna värvihaldus või color managment, venib nägu pikaks. Paljud fotograafid on arvamusel, et kui nad on ostnud kalli arvuti, hea monitori ning parima fotoprinteri, on neile garanteeritud õige värvide esitus. Paraku see nii ei ole.

ILMA VÄRVIHALDUSETA EI SAA KUNAGI ESITADA TÕESELT TÖÖDELDAVA PILDI VÄRVE EGA LUUA OBJEKTIIVSELT TOIMIVAT DIGIPIMIKUT!

Pisut tööriistadest:

Enimkasutatavad seadmed digitaalfotograafias on digitaalfotokaamerad, skännerid, monitorid, tindiprinterid ning fotolaborites kasutatavad minilaborid. Eraldi mainimist väärib fototöötlustarkvara, näiteks Adobe Photoshop mis teatud mõttes kõiki seadmeid omavahel ühendab.

Need seadmed jagatakse laias laastus kahte rühma:

1. Sisendseadmed: skännerid, digikaamerad.
2. Väljundseadmed: monitorid, printerid, digifotolaborid (näit. Fuji Frontier). Väga oluline omadus seadme juures on värvide edastamiseks kasutatav värviruum. Värviruumi abil kirjeldatakse pildis olevaid värve. Erinevate seadmete, näiteks monitoride värviruumid on erinevate suurustega. Mida suurem värviruum, seda rohkem toone suudab digikaamera või monitor edastada. Värviruumis sisalduvad toonid luuakse kolme põhitooni abil. Enamus seadmeid töötavad RGB või CMYK värviruumis.

Sisendseadmed töötavad valdavalt RGB värviruumis.
Väljundseadmed töötavad enamasti CMYK värviruumis, kuid on ka RGB?s toimivaid väljundseadmeid, näiteks monitorid ja enamik tindiprintereid. RGB värviruumis töötamine tähendab, et seade kasutab värvide tekitamiseks kolme põhivärvi: punast R (red), rohelist G (green), sinist B (blue). Igal värvil on 256 väärtust, 0 ehk mustast kuni 255 ehk konkreetse põhivärvi puhta toonini. Kui kõigi kolme värvi väärtused on 255, saame valge. Kolme nulli puhul on tulemuseks must.

CMYK värviruumis töötavad väljundseadmed nagu trükimasinad, postscript printerid või tavalised kodudes kasutusel olevad tindiprinterid kasutavad värvide tekitamiseks kolme värvi: Tsüaani C (cyan), magentat M (magenta), kollast Y (yellow). On veel ka neljas komponent, K (black) ehk must. Igat värvi kirjeldatakse protsentides 0 ? 100%, 0 ehk valgest kuni 100 ehk konkreetse põhivärvi puhta toonini. Nagu näeme on RGB ja CMYK värviruumi esimeseks erinevuseks erinevad 0 väärtused, RGB-l must ja CMYK-l valge. CMYK värvid on tegelikult tindid mida kasutavad trükimasi- nad ja tindiprinterid, siit ka 0 väärtuse puhul saadav valge. Kuna tindi kogus paberil on 0% siis on tulemuseks paberi valge. Kui kanda paberile kõiki CMY värve 100% (C ? 100% M ? 100% – Y ? 100% peaksime me teoreetiliselt saama musta värvi. Reaalses elus on tulemuseks tihti pruunikaks määrdunud must. Sellepärast kasutataksegi neljanda värvina musta. Musta abil edastatakse paremini ka halltoone ning varjualasid.

Eelneva jutu põhjal võime järeldada, et digitaalses fototöötluses on määrav roll kõikvõimalikel värviruumidel. Ühe foto töötlemise käigus, alates pildistamisest kuni trükini puutume tahtmatult kokku vähemalt nelja erineva ? kaamera, monitori, Photoshopi ja printeri ? värviruumiga. Iga seade edastab sama värvi oma suva järgi. Näiteks kui kaameraga pildistatud failis kirjeldatakse mingit ala väärtustega:
R 149, G 97, B 36 mis peaks digikaamera arvates olema originaaliga lähedane roostepruun siis vaatamata värvi numbriliste väärtuste muutumatusele kuvab monitor seda värvi kollakamana. Ja kui me selle foto välja prindime võib sama koht olla hoopis punakam. Järelikult on igal seadmel 149-97-36 väärtustega RGB värvist oma kujutelm. Ka kõige kallimate seadmete ja programmide omamine ei garanteeri meile õigeid värve ning pole mõtet selles süüdistada müüjaid või tootjaid. Nüüd mõistamegi, et meil on vaja süsteemi, mille abil kõik seadmed tajuksid kindla väärtusega värvi sarnaselt.

Värvihaldusmoodul on tarkvaraline rakendus mille ülesanne on panna kõik fototöötluses kasutatavad seadmed ja rakendused tajuma kindla väärtusega värvi ühte moodi. Ühtlasi tuleb visuaalselt sama toon säilitada ka faili konverteerimisel ühest värviruumist teise, näiteks RGB värviruumist CMYK värviruumi.

Kuidas seda saavutada, kui iga seade näeb värve oma suva järgi?

Värvide õigeks kirjeldamiseks on vaja ?õiget? värviruumi mis oleks seadmetest sõltumatu. Värviruumi, mis oleks piisavalt avar, et läbi selle kirjeldada kõigi seadmete (digikaamera, monitor jt.) poolt edasi antavaid värve ja teha konverteerimisi ühest värviruumist teise võimalikult väikeste muutuste ja kvaliteedi kaoga. Kuna fototöötluse tulemus on alati ettenähtud inimestele vaatamiseks siis leidsidki teadlased lahenduse inimsilmast!

Värvihalduse võti on inimsilma värviruumi kaardistamises ja kasutamises.
Teadlased on täpselt välja selgitanud silma poolt tajutava värvispektri, mis on vahemikus 380 ? 760 nanomeetrit ning selle kaardistanud CIE LAB värviruumi nime all. CIE LAB värviruum märgistab kogu inimsilma poolt nähtava värvispektri.

Värvihaldusmoodul kaardistab kõigi seadmete ja rakenduste värvid LAB väärtusteks. Nende väärtuste saamiseks tehakse iga seadme jaoks ICC (International Color Consortium) profiil. Fail mis kirjeldab konkreetse seadme värviedastusnäitajaid nagu värviruum, gamma, kontrast ja heledus.

ICC profiili abil saab värvihaldusmoodul aru kuidas seade värve näeb, konverteerib värvid LAB väärtusteks ning viib sisse korrigeeringud mille tulemusena esitatakse värve kuvaril või paberil sellistena nagu me näeme neid tegelikkuses.
Värviprofiile saab failidele külge pookida või konverteerida failid konkreetse profiili abil seadme värviruumi. Profiili failile külge pookides me failis olevaid värve ei muuda, värvihaldusmoodul lihtsalt näeb profiili, ning profiilis olevate andmete põhjal viib sisse vajalikud korrigeeringud selleks, et näeksime värve kuvaril õigesti. Mistõttu on tegemist täiesti ohutu operatsiooniga. Konverteerides pildi värve ühest värviruumist teise, läheme juba värviväärtuste kallale ning muudame värve. Profiili tunneme ära faililaiendi järgi milleks võib olla icc või icm. Profiilid paiknevad operatsioonisüsteemi kindlas kataloogis. Windows 98 puhul on see C:/Windows/System/Color. Windows 2000/XP-s asuvad profiilid C:/Windows/System32/Spool/Drivers/Color kataloogis.

Reaalses elus peaksime fototöötlusprotsessis opereerima kahe või kolme ICC profiiliga, üks sisendseadme (digikaamera või skänner) profiil ja kaks väljundseadme (monitor, printer) profiili. Näide: Skänneerides fotot poogime pildifailile külge skänneri profiili, kui skänneri tarkvara seda ei võimalda saame profiili lisada Photoshopis faili avades. Järgmisena tuleb käiku monitori profiil, selleks oleme eelnevalt oma monitori vähemalt visuaalselt Adobe Gamma nimelise utiliidiga ära kalibreerinud ja teinud ICC profiili. Monitori profiili pole vaja kusagile pookida kuna see juba toimib operatsioonisüsteemi tasandil.

Nende kahe profiiliga saavutame värvide õige esituse kuvaril ning võimaluse oma pilte täpsemini kohendada. Viimasena läheb käiku printeri profiil, printaknas on võimalus valida värviprofiil mis on vastavuses printeri, tindi ja paberi tüübiga. Tänu printeri profiilile saame paberil võimalikult ligilähedase tulemuse originaaliga ja monitoril olevaga. Ehk olemegi tekitanud tööprotsessi mida inglise keeles nimetatakse WYSIWYG (What You See Is What You Get).

Tegelikult on värvihaldusel veel mitmeid kasutusvõimalusi, milledel me hetkel pikemalt ei peatu, kuid väärivad mainimist.
Trükigurud teavad hästi mida tähendab sõna proofing. Enne, kui klient hakkab trükikojast suurt tiraa?i tellima tahab ta olla veendunud, et lõpptulemus vastab tema soovidele. Selleks on vaja trükiproovi. Kuna ühe näidise pärast pole aga mõtekas suurt ja kallist trükimasinat käima tõmmata, on lahenduseks trükimasina värviprofiili abil lõpptulemuse simuleerimine odavama tindiprinteriga.

Photoshop 7 üheks väga praktiliseks rakenduseks on soft proofing. Võimalus näha välja prinditavat lõpptulemust monitorilt. Menüü View ? Proof Colors alt saab valida oma printeri paberiprofiili ja näha ligilähedast tulemust kuvari ekraanil. See eeldab aga täpseid profiile ja hästi kalibreeritud monitori.

Värviprofiile genereeritakse spetsiaalse riist ? ja tarkvara abil. Monitori kalibreerimiseks kasutatakse kolorimeetrit mille abil häälestatakse kuvaril kontrast, heledus ja valgustemperatuur. Samas hindab kolorimeeter kuvari värvide edastusvõimet ja annab vajalikud andmed edasi tarkvarale mis arvutab profiili valmis. Kolorimeetrist paremaks peetakse spektrofotomeetrit mille abil tehakse ka printerite profiile.  

Printerile profiili tegemiseks prinditakse välja valitud paberile spetsiaalne testkeha, tabel mis koosneb sadadest eri värvi ruudukestest. Spektrofotomeetriga mõõdetakse kõik ruudukesed ära, võrreldakse originaaliga ning vastavalt väärtuste erinevustele arvutatakse profiil, mille kasutamisel saadakse originaaliga võimalikult sarnaste väärtustega väljatrükk.

Paljudele fotohuvilistele ja isegi professionaalidele võib värvihalduse teema alguses peavalu tekitada, kuid juba põhitõdede selgeks tegemisega on võimalik oluliselt rohkem peavalusid ära hoida.

Andres Toodo
PRO Graafika Tootejuht
Kulbert AS