Loodusfotograafia roll loodushariduse ja -harituse kujundamisel.

Ükskõik millise hobiga tegelemine rikastab maailmapilti kogemuste ja teadmiste läbi ning muudab meie suhtumist ümbritsevasse. Selles suhtes pole ka fotograafia mingi erand, sest lisaks tehnilistele oskustele ja teadmistele, annab see ka soone näha erinevaid asju ja olendeid hoopis teise pilgu läbi. Loodusfotograafial sealjuures on lisaväärtusi, mis mõjutavad meie mõttemaailma ning selle läbi ka tegusid.

Foto: Jaanus Järva

Üheks lisaväärtuseks võib kindlasti pidada asjaolu, et kodanik, kes looduse pildistamisega tegeleda tahab, ei saa end kusagil linnamüüride vahel teostada, vaid peab sealt välja pääsema. Sellega tekib ka võimalus tavaelu- ja töörutiinist väljumiseks ning hoopis teistsuguste toimingutega tegelemiseks. Mets, vaikus, loodushääled, värske õhk, liikumine, need kõik mõjuvad meie kehalisele- kui ka vaimsele tervisele positiivselt. Alati ei piisa paarisaja meetri läbimisest, et korralikku pildistamispaika jõuda, sageli peab kõndima mitu kilomeetrit. Paiku, mida läbivad korralikult ettevalmistatud rajad pole ka just liiga palju, mistõttu peab tihti rasketes tingimustes neid kilomeetreid tallama: pehme raba, kõrge taimestikuga jõeluhad, metsaalused jne. See kõik moodustab ühe suure lisaväärtuse, mille positiivseid mõjupunkte eelnevalt sai ka mainitud.

Vähemalt sama oluline, kui mitte tähtsam, on asjaolu, et loodust pildistades õpime tundma pildistatavaid objekte ja subjekte, seoseid erinevate organismide vahel, erinevaid elupaiku jne.

Foto: Jaanus Järva 

Need kes sellega tõsisemalt tegelenud, teavad, et korraliku pildi saamiseks kulub 80% ajast eeltööks ning ainult 20% tegelikuks pildistamiseks. Milleks selline põhjalik ettevalmistus? Kõige lihtsamalt vastates: sellepärast, et fotograaf teaks mida või keda ta pildistab. Tegelikult on aga olukord palju mitmekihilisem.
Esimene, millega loodusfotograaf peab arvestama on fakt, et tema viibib kellegi teise territooriumil külalise, mitte peremehena. Siinjuures pole mõeldud eramaad tähistavaid silte, vaid ikka metsaelanikke, kelle ukselävelt me sisse astume. Loodusesse ja seal elavasse peab suhtuma austusega, sest ainult siis on võimalik oma piltidega ausalt näidata, mis seal toimub. Loomulikult on alati võimalus uks jalaga lahti lüüa ja pilt kätte saada, arvestamata, mis pärast juhtub või millised on teie käitumise järelkajad. Üheks klassikaliseks näiteks siinjuures on olukord, kus minnakse pildistama pesal hauduvat lindu. Haudumisperioodil on linnud väga tundlikud igasuguse häirimise suhtes ning võivad üsna kergelt pesa maha jätta, mille tagajärjel munad hukkuvad ning sageli luhtub ka kogu pesitsemisperiood. Selliseid „loodusfotograafe”, kes iga hinna eest pilti kätte tahavad saada, polegi tegelikult liiga vähe. Paljude puhul on tegemist lihtsalt teadmatusega, sest äsja ostetud digipeegel ja teleobjektiiv tuleks ikkagi sisse õnnistada. Teistel on tekkinud huvi looduse pildistamise vastu vastavasisuliste raamatute ja ka dokumentaalfilmide vaatamisest, millest kujuneb tahtmine samuti seda adrenaliinipurset või seikluslikkust kogeda, kuigi tegelikult on asi viimastest päris kaugel. Lähemalt süvenemata, minnakse metsa pildi järgi.

Foto: Jaanus Järva

Saanud paar pilti hauduvatest lindudest või siis linnupoegadest pesas, tekib tahtmine midagi „tõelist” pildistada: põtra, metskitse, karu, hunti või ka ilvest. Selleks aga paraku ainult õhinast ei piisa, on vaja teadmisi ja ka kogemusi, mida algajal fotograafil kindlasti pole.

Alati tasuks mõelda, enne kui pildi pärast looma, lindu või mõnd putukat häirima hakata, et kas antud pildil on ka suurem eesmärk, kui lihtsalt seda hiljem foorumis demonstreerida või koju seinale panna? Mis on selle pildi tagamõte või millist rolli peab see etendama? Nende küsimusteni jõudmiseks tuleb pikk maa maha käia, sest raske on vastu panna soovile mõnd looma või lindu lihtsalt, ilma tagamõtteta, pildistada.

Sellest pikast jutust koorubki välja üks loodusfotograafia rolle, mida võiks lühidalt lahti seletada, kui inimeste loodushariduse paranemine pildistamise kaudu. Loomade või lindude fotografeerimine hõlmab endas väga palju vaatlemist ja jälgimist, sest harvad pole olukorrad, kus pildistatav on vale nurga all, pole veel piisavalt lähedal või koostöö valgusega jätab soovida. Vaatlust võib pidada üheks õppimisvormiks, mille käigus õpilane saab tundma looma käitumise iseärasusi, tema loomulikus keskkonnas. Vaatlus on palju tõhusam, kui ükskõik millise raamatu lugemine või loodusfilmi vaatamine. Kui näiteks keegi kirjeldab teile, kuidas maitseb mõni väga hea konjak või viski, siis on raske enda maitsemeeli kirjeldatuga kokku viia. Tegeliku meki teada saamiseks, peate ise neid proovima.
See huviline, kes on näinud, kuidas ronk korjusele läheneb, kuidas ta ümbrust kontrollib ning siis otsusele jõuab, võib väita, et tal võib tekkida mingi arusaam, ronga ettevaatlikkusest ja intelligentsusest. Kes aga on jälginud, kui hoolikalt kobras paisu ehitamisel sinna oksi paigutab, avab ukseprao kobraste töökasse maailma. Kõike seda lugedes aga, pole kogemus reaalne, sest kogu taustsüsteem – temperatuur, lõhnad, helid – milles need „etendused” toimuvad, mängivad täiusliku kogemuse saamisel tähtsat osa.

Foto: Jaanus Järva

Öeldakse, et haridus matsi ei riku, kuid selle puhul võib esineda mõningaid kõrvalekaldeid. Eelnevalt kirjeldatud õppetundide läbinuil võib tekkida, kogetu ja saadud elamuste tõttu, austus looduse ja kogu elava vastu. Teinekord ronka lendamas või kobrast ujumas nähes, tuleb koheselt meelde ronga ettevaatlik käitumine, või kopra ehitusoskus.

Üks pool on otseselt kogetu, mille tulemusena tekivad seosed ning sageli ka äratundmisrõõm, teisalt peab teadmisi ka raamatute, teleprogrammide ja loengute kaudu koguma.

Olete näinud kauneid ja dramaatilisi pilte põtradest ning teil tekib huvi pildistada suurte sarvedega põdrapulli, kuid puudub igasugune kogemus. Mida siis teha? Kõigepealt tuleks võtta ette ning läbi töötada veidi kirjandust, et põdra käitumisest, kommetest, toitumisharjumustest mingeid teadmisi saada. Järgmine etapp oleks välja uurida, kus ja millal on kõige reaalsem põdrapulle näha, seejärel peaks uurima, milliseid oskusi ja teadmisi on vaja, et neile segamatult lähedale saada jne. Seega, tuleb lisaks raamatute ja ajakirjade lugemisele, küsida nõu jahimeestelt või mis veelgi parem, teistelt fotograafidelt, kellel põtrade pildistamise kogemus olemas. Alles siis, kui informatsiooni piisavalt kogutud, võib ise proovima minna. Kogu see protsess pole aga muud, kui õppimine ja põhjalikemate teadmiste kogumine ühe loomaliigi elu-olu kohta. Mis oli siinjuures tõukavaks jõuks? Looduse pildistamine loomulikult.

Loodusfotograafia panus loodusharidusele, on pildid, mis ilmuvad ajakirjades, õpikutes, ajalehtedes, reklaamidel jne. Loodusfotograafia üheks eesmärgiks on piltide abil inimeste harimine . Lähivõtted mõnest loomast, linnust, putukast või taimest ning teisalt hoopis need samad subjektid omas keskkonnas. Mõlemad lähenemised on vajalikud, sest nii detailid kui ka keskkond annavad hea ülevaate loodusest ning seal eksisteerivatest seostest. Oluline on näha puude taga metsa, sest sageli ei mõisteta ühe või teise liigi vajalikkust. On ju hästi teada, et kõik on looduses seotud ning ühe liigi kadumine, viib paratamatult ka paljude teiste hääbumisele. Kui selline seoste mõistmine jõuaks kõikide inimeste ajudesse, siis oleks meie planeedil probleeme palju vähem.

Foto: Jaanus Järva

Haridus on teadmiste kogum, mida hangitakse süstemaatilise õppimise abil ning mis on sageli seotud mingi kitsama erialaga. Haritus seevastu on palju laiem mõiste. Haritus kujuneb välja pikemaajaliselt, sageli, sarnaselt hariduse omandamisele, teatud süstemaatikat jälgides. Haritus on seotud rohkem mõttemaailma ja hoiakutega. Mis roll on loodusfotograafial loodusharituse kujundamisel? Lühike vastus oleks, et otsene ja suur. Siin tuleb lähtuda jällegi kahest tasandist: fotograaf ning fotode tarbija. Esimesel puhul pole vist mingit kahtlust, et looduse pildistamine kui kompleksne protsess kujundab meie mõttemaailma ja hoiakuid. Teisel juhul on suur osa mängida just nn. ikoonpiltidel, mis jäävad aastateks meelde ning mõjutavad meie suhtumist loodusesse. Samuti ei saa kõrvale jätta lugusid, mida piltide abil räägitakse, sest need kujundavad ja ka korrastavad lugeja mõtteid ning arusaamu ja selle läbi nende suhtumist loodusesse.

Looduse pildistamine pole ainult põnevuse rahuldamine ning ilusate ja huvitavate piltide saamine, vaid sellel on täita suur osa ühiskonna harimisel ja hoiakute kujundamisel. Seega, enne kui parema käe nimetissõrm nupule vajutab, tasuks mõelda, milleks on see tabatud hetk vajalik või mida sellega soovitakse näidata.

Jaanus Järva 

(Artikkel ilmus 18. Cheese’is)

 

Tagasi

Rohkem uudiseid:

Lai valik Nikkor objektiive nüüd -10% soodsamad! Kampaaniatoodetega saad tutvuda siin! Pakkumine kehtib 29.02.2024 kuni 18.03.2024.
Too enda vana, kuid töökorras peegel- või hübriidkaamera meile ning saad uue Sony a7R V, Sony a7 IV, Sony a7R IV A, Sony a7S III, Sony a7 III või Sony a7C kuni -400€ soodsamalt! Soodustus kehtib nii keredele kui ka komplektidele. Kampaanias osalevad ...