Hea loodusfoto saamiseks on oluline olla õigel ajal õiges kohas, olenemata kas tegemist on looma, linnu, putuka, taime või maastiku pildistamisega. Kevad seostub paljudele üleujutatud jõeluhtadel või vanajõgede vaiksetes soppides toimuvate konnakontsertitega. Seega on just kevad kõige õigem aeg konnade pildistamiseks, kes kümnete või koguni sadade kaupa kogunevad ülessoojenenud veekogudele.

Konnade pildile saamine tundub esialgu olema väga lihtne: lähed tiigi äärde, istud veidi aega kaldal ning vajutad päästikule. Tõsi, sedasi võib neid pildistada, kuid mitte fotografeerida. Selleks, et konnadest head fotot saada, on vaja palju rohkem vaeva näha.

Kõige olulisem on tunda pildistatavat objekti. Näiteks on mõningate konnaliikide, nagu rohukonn ja harilik kärnkonn kudemisaeg suhteliselt lühike. Seevastu tiigi-, vee-, või rabakonnal võib see venida kuni kahe kuu pikkuseks maratoniks. Mõningad konnaliigid vajavad kudemiseks sügavamaid veekogusid, teised aga võivad oma kudu lasta ka 10 sentimeetri sügavusse vette. Mõned konnad on kudemise ajal väga ettevaatlikud ja kartlikud, teised aga julged. Kõiki neid asjaolusid arvestades, saab fotograaf juba varakult planeerida, missugust tehnikat kasutada, kuidas konnadele kõige paremini läheneda ning lõpuks ka seda, milline võiks lõplik pilt välja näha. Ühesõnaga, enne kui pildistama minnakse, peaks veidi teadmisis koguma.

Nii nagu teiste loomade puhul, on ka konnade pildistamiseks vajalik neile kuidagi lähedale saada. Üks võimalus on istuda liikumatult kaldal ning oodata, kuni sukeldunud konnad pinnale tõusevad ning pulmitamist jätkavad. Olenevalt sellest, kui kaugel kaldast tegevus käib, peab fotograaf valima ka objektiivi. Parimaks siin oleks mõni telezoom, 70-200 mm näiteks. Zoomobjektiivid võimaldavad fotograafil kiiresti muuta objektiivi fookuskaugust, millega avarduvad ka kadreerimisvõimalused. Keskendudes ühe konna pildistamisele võib fotograaf vajaduse korral kiirelt ümber orjenteeruda suurtematele plaanidele. Fikseeritud fookuskaugusega objektiivide puhul võib objektiivide vahetamise tõttu palju aega ja sündmusi kaotsi minna.

Vaatamata sellele, kui hea on teie kaamera ning objektiiv, on vaja seda mingil moel toestada, sest miski pole halvem, kui kaamera liikumisest tingitud ebaterav pilt. Üks võimalus on kasutada statiivi. Minu arvates ei ole statiivi kasutamine siinjuures kõige õigem lahendus. Esiteks on see liiga kohmakas, mille ülesseadmine ja ümberseadmine võtab kaua aega. Teiseks, milleks statiiv siinjuures hästi ei sobi on seotud pildi kompositsiooniga. Minule meeldib pildistada nii loomi kui ka linde nende silmakõrguselt, mis annab pildile hoopis teistsuguse ilme ja tunde – näha maailma looma või linnu tasandilt. Statiivi kasutades aga ei saa sellist tunnet luua, sest nii madalale ei saa ühtegi neist seadistada, mis sobiks konna silmakõrgusele.

Selle probleemi lahenduseks on üks lihtne vahend, mida kasutatakse ka Aafrikas autodest loomade pildistamisel – oakott. Tegelikult ei ole see täidetud mitte ubade, vaid poolikute hernestega. Minu oakott on valmistatud 30 cm pikkusest ja 20 cm laiusest kaitsevärvi riidest. Ühes otsas on lukk, kust kaudu kott täidetakse poolikute hernestega. Kõhuli kaldal olles, panete oakoti maha, ning asetate sellele kaamera. Koti täitmisel peaks silmas pidama, et see liiga pungil ei ole, sest vastasel korral ei saa kaamerale piisavalt head toestust. Objektiivi peab sinna kergelt sisse vajutama, umbes nagu väsinud pea vajub pehme sulgpadja sisse. Selliselt saate edukalt oma kaamerat toestada ning mis veelgi olulisem, sellega on võimalik palju kiiremini oma positsiooni vahetada, kui statiivilt pildistades.

Kaldalt pildistamisel tekib üks probleem. Nimelt ei julge konnad teile väga lähedale tulla, sest eriti jõesoppide ja tiikide puhul, tuleb oht just sealt ning kallas võib olla liiga kõrgel, et piisavalt madala nurga alt pildistada. Seetõttu on head lähivõtet keeruline saada. Mina pildistan kaldalt üpris vähe, peamiselt siis, kui ilm on vette minekuks liiga külm või veekogu liiga sügav. Hoopis huvitavam ning parem on minna ise vette ning tunda ennast konnana. Võtate alumise otsa paljaks ning astute vaikselt konnade maailma. Kasutasin seda taktikat esimest korda ühel raiesmikul mudaaugus, kus elutsesid vee- ning tiigikonnad. Kaldalt pildistades oli neist üpris raske head lähivõtet saada, sest nad olid väga etevaatlikud. Piisas minul vaid veidi liigutada kui nad kiirelt veetaimede alla sukeldusid. Kui ma aga vette läksin, ei olnud mul mingeid probleeme neile piisavalt lähedale saada. Selliselt on võimalik kasutada väiksema fookuskaugusega objektiive. Mina kasutan sellel puhul peamiselt 100 mm makroobjektiivi. Makroobjektiivi eelis peitub eelkõige võimaluses lähemalt fokusseerida ning saada paremaid lähivõtteid. Samas on võimalik 100 mm objektiiviga pildistada ka tunduvalt kaugemalt, et konnasid nende pulmakäras mitte häirida. Niimoodi madala nurga alt pildistades, võiks kasutada kaamera küljes nurk-pildiotsijat, mille puhul ei pea fotograaf kadreerimiseks kaelani vette kükitama. Enne kui vette lähete, peaksite kindlasti mingid vanad spordijalatsid jalga panema, sest te ei tea, mis seal mudas olla võib. Lisaks oksarisule ei ole välistatud, et mõni vana pudelipõhi või metallitükk teie paljast jalalaba ootab. Parimaks lahenduseks on aja kummipüksid. Ohutus eelkõige!

Kevadeti on ilmad heitlikud: mõni päev on selge, päikeseline, teinekord on taevas kaetud tihedate pilvedega. Ere päike kui ka tume taevas ei ole just see, mida pildistamiseks võiks oodata. Esimesel puhul on kontrastsus liiga suur, teisel puhul aga on valgust lihtsalt vähevõitu. Tegelikult on parim ilm pildistamiseks siis, kui taevas on ühtlaselt õhukese pilvekattega kaetud ning maapinnale tekkivad õrnad varjud.

Mida siis teha, kui on tõeline rannailm? Üks võimalus on kasutada valguse hajutit, mis vähendab kontrastsust. Hajutiks sobib kõige paremini mingisuguse raami külge kinnitatud juusturiie, loomulikult võib hajuteid ka osta. Kaamera ripub teil kaelas ning parem käsi on päästikul, vasakus käes on teil hajuti millega varjate konnadele tulevat valgust. Selline pildistamine nõuab harjumist ja veidi kogemust, kuid annab päris hea tulemuse. Teise võimalusena võib kasutada täitevalgusena välklampi, millega samuti vähendate oluliselt kontrastsust. Välklampi kasutades peate aga selle välketugevust tunduvalt vähendama, et see ei domineeriks päikesevalguse üle, sest vastasel korral tekib teil ülevalgustatud objekt. Välklamp võis olla mitte kaamera küljes vaid ühendatud sinna pikendusjuhtmega. Välku hoiate nagu hajutit vasakus käes, et saaksite sellelt tulevat valgust erinevalt suunata. Mina vähendan välklambi võimsust ligi 2 ühikut. Nüüd aga seisate teise probleemi ees. Nimelt tekib nii välklambist kui ka päikesest veepinnale palju peegeldusi, mis võivad pildil domineerida ning selle ära rikkuda. Peegelduste vältimiseks võib kasutada kas polarisatsioonifiltrit, mis aga pole kuigi praktiline, sest sellega kaotate ligi 2 säritusastet valgust. Kõige õigem on kadreerida pilt nii, et peegeldused muutuksid minimaalseks. Selleks tuleks valida võimalikult madal nurk ning võtta taustaks mõni tumedam objekt: kaldamuda, puutüvi või kõrgem kaldataimestik näiteks. Samas peab olema ettevaatlik, et kaamera vette ei satuks. Kui on soov eksperimenteerida, siis võib vaiksema ilma puhul viia kaamera osaliselt vee alla, et objektiiv jääb veepinnaga ühele tasandile. Selleks peaks kaamera alumise osa kindlasti veekindlasse kilekotti panema. Ettevaatust, et vesi objektiivi ei satu! Tõsi, mõningane peegeldus annab pildile vürtsi, sest nii saab ka pildi vaataja kogeda päikesepaistelist kevadpäeva.

Ka tiheda pilvekatte korral peaks kasutama välklampi, sest nüüd see mitte ei vähenda kontrastsust, vaid hoopis toob esile rohkem värve ja detaile. Ka siin peaks välklambi võimsust vähendama, ca. 1.7 ühikut, et vältida selle domineerimist päevavalguse üle. Pilves ilmadega võib tekkida probleem säriaja pikkusega, mistõttu on vajalik kaamerat toestada. Nüüd tuleb jällegi appi oakott. Selleks et oakotti veepeal hoida pange see penoplastits alusele, mis võiks olla suurem kui kott, sest sinna peab ka kaamera ära mahtuma. Selliselt pildistades ei saa te konnadele väga lähedale minna, sest kaamera nurk nende suhtes ei ole siis piisavalt madal. Nüüd võite jällegi kasutada mõnd telezoomi, et säilitada võimalikult madal nurk. Samas peate jälgima, et te ise väga palju ei liigu ning lainetust ei tekita, sest nüüd on pinnas, mis kaamerat toestab väga ebastabiilne.

Nagu näha ei piisa konnade pildistamiseks vaid tiigikaldal istumisest, vaid peab üpris palju vaeva nägema, et saada head fotot. Nii nagu loodusfotograafias tavaks, sõltub fotograafi edukus tema mõtlemisest, eksperimenteerimisest ja ka tehnilisest ettevalmistusest. Need jutud, et vana nõukogude aegse Zeniidiga, millel on ees samas ajastust pärit objektiiv, saab sama hea pildi kui tänapäevase kaamera ja objektiiviga, kuuluvad kindlasti laste muinasjuttude rubriiki. Tõsi, kallis tehnika ei taga veel head fotot, kuid edukas on eelkõige see, kes tunneb objekti ja oskab oma valduses olevast tehnikast viimast välja pigistada. Kõigepealt peab aga meeles pidama, et ega kaamera ja objektiivid ise pildistama ei lähe.

Jaanus Järva