Kuidas kõik algas ning mis marki oli teie esimene kaamera?
Kõik algas kusagil 24 aastat tagasi, kui sain maal vanaema juures suvevaheaega veetes sõbraks ühe omavanuse poisiga, kellel oli fotoaparaat ning kes käis sellega metsas pildistamas. Esimene kaamera oli mul Zenit E, mille ostsin suvel kolhoosis heinapalle ladustades teenitud raha eest.

Millega pildistate täna ja millised on teie lemmikteemad fotograafias?
Täna pildistan Canon EOS 1Ds MkII-ga. Lemmikteemaks on loodus ja seal elavad olendid.

Mis teid Eesti fotoelu ja -melu puhul häirib, mis ei kõneta?
Ei kõneta foorumites piltidele hinnangute andmine ja selle ümber pulbitsev vaht, Eestis toimuvad loodusfoto konkursid, teiste arvamus selle kohta, mida ja kuidas  oma tööd teen.

Mida pildistasite viimati?
Viimati käisin pildistamas Jõgeva lähedal asuvat väikest ja vana turbaraba, kus on hästi näha, kuidas loodus on aja jooksul hakanud parandama inimese tekitatud haavu. Need pildid leiavad kasutust ühes minu raamatus, mis ilmub järgmise aasta lõpus.

Kumb on olulisem – pildistaja või tehnika?
Tehnikat ei saa üle- ega ka alahinnata. See tähendab, et ilma teatud tehniliste abivahenditeta on väga keeruline või lausa võimatu teatud kaadreid pildistada, samas aga pole alati vajalik, et fotokott sisaldaks pikki  ja valgeid teleobjektiive või siis kalleid ja raskeid kaameraid. Kõik sõltub eelkõige sellest, mida, millal, milleks ja kellele pildistada. Pildi teeb eelkõige fotograaf, mitte kaamera ega objektiivid, viimased on vaid abivahendid fotograafi ideede teostamiseks. Kui on piisavalt kogemusi, teadmisi ja oskusi, siis on põhimõtteliselt võimalik näiteks normaalobjektiiviga pildista nii loomi, linde, maastikke kui ka lähivõtteid.

Milline on olnud erilisim või meeldejäävaim paik pildistamiseks Eestis ja väljaspool?
Tegelikult on nii, et kõik paigad, kus olen pildistanud on omamoodi meelde jäänud. Meelispaikadeks on aga need, kugu ikka ja jälle tagasi lähen ning mis alati midagi uut pakuvad. Seoses sellega meeldib mulle väga liikuda ja pildistada Alam-Pedja metsades ning rabades, mis oma mitmekesisusega pakuvad alati midagi uut ja huvitavat. Väljaspool Eestit on kindlasti meeldejäävamateks paikadeks Šotimaa Lääneosa kaljused rannad ning sealne elustik.

Mida arvate Eesti foto tänasest päevast ja tulevikust?
Eesti loodusfoto tänane päev on kirju ja mitmekesine. Tundub, et looduses pildistamine on vahepeal muutunud tõeliselt trendikaks, sest kuidas muidu seletada seda inimeste hulka, kes end loodusfotograafideks nimetavad. Kui külastada vastavaid foorumeid, siis jääb selline mulje, et iga põõsa ja puu taga istub valge toruga piltnik. Kui nüüd rääkida professionaalsest poolest, siis on viimaste aastatega tekkinud juurde paar tegijat, kes mingil määral endale looduse pildistamisega raha teenivad.  Tulevik liigub ilmselt selles suunas, et lihtsalt liikide ja paikade dokumenteerimisega eriti helgelt läbi ei löö. Ilmselt hakkavad pinnale ujuma need, kelle pildid ei ole lihtsalt ilusad ja toredad, vaid omavad ka mingit tähendust, räägivad lugu või lahendavad probleeme.

Tooge palun välja mõned fotoalased lemmiklehed.
Siin võiks välja tuua kaks minu lemmikut: Vincent Munier Prantsusmaalt ja Pal Hermansen Norrast.  Mõlemad on huvitava ja mõnes mõttes ka intrigeeriva käekirjaga fotograafid.

Milline oleks teie põhiline nõu või soovitus algajale fotograafile?
Mitte mõelda  sellele, mida fotokott sisaldada võiks, vaid piltidele, mida olemasolevate abivahenditega püüda saab.

Aitäh teile!

Hetkel kasutuselolev tehnika:

Kaameraks  Canon EOD 1Ds MKII, objektiive on 20 mm kuni 600 mm-ni (eelistan fikseeritud fookuskaugusega objektiive). Kolm välklampi: Canon Speedlite 550 EX, välklampide kaugjuhtimiseks vajalikud vahendid, infrapunal töötav distantspäästik (Canon LC-3), vaherõngad, 1,4x telekonverter, kiilfiltrid, polarisatsioonifilter, nurkpildiotsija, Gitzo statiiv, kuulpea, videopea 600 mm objektiiviga töötamiseks, ujuv varje, varjetelgid, puidust varje suurkiskjate pildistamiseks jpm, mis vajalik looduse pildistamiseks.